Mine arsti juurde!

Arsti juures käimine on teatavasti mitte just meeldiv protsess. No võib-olla naudivad seda sotsiopaadid või lihtsalt üksildased inimesed. Võib-olla pensionipõlves tundub mulle kogu protsess...eieieie... See ei pidanud praegu olema filosoofilismeditsiiniline arutlelu. Tahtsin lihtsalt jagada oma emotsiooni, mille osaks ma tänasel pärastlõunasel päikeselisel tunnil sain. Läksin arsti juurde. Ei midagi erilist, eks. Istusin günekoloogi ukse taga ja mängisin telefoniga. Ikka ei midagi erilist? Äkki avaneb aga kõrvalkabineti üks ja kena mees laia naeratuse saatel küsib: "Kas teie soovite ka minu juurde tulla?". Naeratan vastu : "Kui teie olete minu günekoloogi uus ämmaemand, siis võimalik jah, aga millegipärast ma kahtlen (A)" Tema: "Kahjuks olen ma vaid jah silma-nina-kurgu arst..." ja mind takseerivalt jätkab:"aga teid ma võiksin ju ka läbi vaadata, kuigi teie günekoloog teeb seda ilmselgelt oluliselt paremini:)". Ma pahvatsin naerma ja samal hetkel avanes minu arsti uks ja mind kutsuti sisse. Kuna ma ei suutnud ka seal mitte oma naeru peatada, siis vaadati mind esialgu kahtlustava psühhiaatrit soovitava pilguga ja öeldi:"Mis iganes teil ka poleks, kui te olete Dr Rosa, siis palun lamage sinna...." Ma arvasin, et ma suren naeru kätte või mind viiakse minema.  Läbivaatusel püüdsin anda ülevaate oma arstile, mis mind sellisesse seisundisse viis. Ta muigas ja ütles:"Jaaa, ta on väga hea arst (see meessoost silma-nina...arst), kui ta vaid näeks kurku vaadates seda, mis mina siitotsast, siis võiks ju ka tema teid läbi vaadata..." Teate...ausalt...sellest on kaks tundi möödas ja ma siiani naeratan. Peaks vist kurguarstile ka aja kinni panema....:)