Punane rist (ja viletsus)

Oli ilus õhtupoolik. Jalutasin oma kutsi ja sõbrannaga, kui ühest suvalisest külatänava aiast tormas välja saksa lambakoera taoline olend ja otsejoones minu armsa "nuustiku" kallale! Mina seevastu pudenesin asfaltile nagu küpse kastan - koor ühele poole ja muna teisele poole ehk siis minu põlv ja mina....Röökisin nii, et Helgi Sallo kahvatunuks mu kõrval...lambakas pages kabuhirmus ja minu koer vahtis mind kurval ilmel...püsti ma igatahes enam ei saanud ja sõbranna lidus päkkade välkudes koos koeraga auto järgi, et mu riismed kokku korjata ja traumpunkti viia. Kuna tema aga oli õlut rohkem joonud, siis läksin siiski ise rooli ja kihutasime linna traumasse. Noh vedasin mina ennast siis kuidagi sealt uksest sisse - sõbranna ühe jala asemel, võtsin numbri nagu selveri kulinaaria letis ja mõlgutasin mõtteid, et kuidas küll peaks mingi suvaline traumeeritud keskmise ajumahuga patsient suutma siin uksi avada, mis käivad seinaga sulanduvate nupukeste abil või kui tabloole seinal peaks tulema minu numbri taha ka sõna triaaž, siis mis see võiks tähendada ja kuhu ma peaks tormama....äsja saadud kõrgharidus igatahes ei tulnud kuidagi siinkohal kasuks...aga õnneks tuli sõna registratuur ja ma ülima tahtejõuga roomasin läbi klaasi sirava nõukaaegse muti suunas... "Kuhu te tulete??" kostis kärgatus nagu tänitav emane välk selgest taevast. Kokutasin näpuga tabloo suunas, et seal on sama number, mis minu käes oleval lipikul. "See on selle mehe number!!!", kostis uus kärgatus. "See mees" oli aga üks tore meesnäitleja, kelle nime ma hetkel ei suuda meenutada, aga mängib siili reklaamiklipis "Maksa kaardiga". Too matkides seda kõuekärgatust, käratas mulle: "Ja istu siia minu toolile -minul on jalad ühes tükis!". See oli piisav selleks, et meie naerust rõkkaks ootesaal...tundus küll vale koht, aga ega me sõbrantsiga ei saa oma suud ju kinni ka hoitud, kui vaja. Läksime siis vetsuringile ka peale kurja tädi ja itsitasime seal edasi. Mina tänasin kõva häälega, et ükskordki on kasu sellest, et vetsuputkad on kole kitsad -minusugune paks sant ei kuku ümber....Noh, toimetanud asjad ja väljunud kempsust, tuli ometi turva ja lükkas mu pepu alla ratastooli...äge! Läks toredaks - millega muidu oleksingi oma aega seal 2 tundi sisustanud - õppisin sellega sellist tantsu sõitma, et oioioi. Alguses rallisin peaaegu üle teiste veriste ja tuimade patsientide varvastest, aga pärast oleks võinud iga kell vigursõidus rinda pista! Siis äkki avanes mingi uks ja hõigati mu nime ja just mu nina alt sulgus see maagiline uks taas ja ma pidin tõdema, et ega "ratastooliinimeste" elu pole sugugi ainult vigursõit vaid olelusvõitlus ja hapud viinamarjad. Sain siiski pikkade käte ja issanda abiga selle ukse lahti. Seal ootas mind teine nõuka väljalase, rinnas silt ORTOPEED. Too oli vähemalt tore. Vabandas, et pidin nii kaua ootama, sest ta õmbles kellegi pead (nb! ortopeed!, ime et mind põlvega silmaarstile ei saadetud...) ja kirjeldas seda mahlakalt...mina siis katkestasin teda mõttega, et kui ta jätkab, siis mu põlveprobleem on sekundaarne, sest ma minestan ära. Ta kostis sellepeale, et ta on kolmandat ööd tööl - ta minestab ka, aga väsimusest...:) Siis näppis veidi mu jalga ja ütles, et luu on terve. Käskis teha katulist mähist. Minu kulmukergituse peale kostis, et mõelge, et ma olen idioot või kes iganes, et peale paaritunnist ootamist on see kõik, mida ma ütlen, aga tehke ikkagi mähist ka:) (tegin ja muide aitas hästi)...Tänasin ja veeresin minema... Autoni jõudnud, ilmus kuskilt maa alt suur kiilakas turvamees ja küsis, et kas ta saab mind aidata...ma seirasin teda pealaest jalatallani ja kostsin, et oleneb... Nalja ta vist ei mõistnud ja korjas kalapilgul ratastooli kokku, kui olin end küünte ja hammastega autosse vedanud. Sõitsime kõigele vaatamata lõbusalt ilkudes kodupoole. Ah jaa -keerasin korra tagasi ka -sõitsin väljas koni kimuvale turvikule kõrvale ja põrmustasin ta magusa naeratusega, öeldes, et ta saab mind tegelikult aidata küll -toogu üks külmakott, mida see unesegane päähaavu õmblev ortopeedist posija unustas mulle anda. No see suur murumuna tõigi - ütles palungi veel. Hämmastav. Elu on lill.