Lihtsalt rääkida see oleks igav
Kummastavalt mõttelage näiks
See ühte lausessegi käiks
Mu sõber täis ta oli nagu siga
See pole peen
Ei vaimuergas lause
Üks võrdlus loomaga
Mis tõetruu näib kuid
Siiski pole tõega samal teel…
Ja tekitab meis ehk mõttepause
Kui pildi maaliks täpse
Üks vaba neutron teie ajuteele
Sest talvetumest ööst
Mis tumedana sõbra meelde
Jäi vaakumtühjalt irvitama
Jumalate meheloomistööst…
Ma täpsustuseks lisaks:
See mees mu enda ajus
Veidi korralagedust on loonud..
On olnud segadusse aetud tajud
Meil nagu erakordselt erinev
On eluaknalaua vaade
Kuid see miski millel pole nime
On teineteise seltsis
Äratundmisrõõmu toonud
Aga logisevas sõnariimis
Ausalt nagu elu pantomiimis
Ma eile veetsin kirgastava õhtu
Täis ainult erksaid minuteid
See nagu tema tumemälu arvelt
On minu ajju süüvinud
Verbaalse mõnukatastroofi lõhnu…
Ma pehmest talveööst
Vanalinna kumas karges
Sõbra õhtusse voolasin
Kus seltskond pagenud
See oli poolvinnas päevatööst
Mis õhtuvaimus juba seal
Sala veiniga see alla oli hakand käima
Ja keegi südaööseks
Küll kõrvitsaks ei olnud muutund
Kuid mõnele küll hakkas näima
Et põrguteed ta elujalg on puutund
See minu sõber nimelt
Kallistusse viskudes
Ja ohtralt meelitusi
Ettekandja pilguga
Meid teineteisest
Kiivalt lahti kiskudes
Meid järjekorda innuga
Talt kuulda saime
Me erinevaid joogikeelitusi
Ning armuliku sarmiga
Mu sõber minu kainuspalves
Öeldud teesoovi lummas
Veel teisegi siis tellis
Aru saamata
Kas asi tema keelpaindlikkuses
Või naises või lihtsalt
Mitte milleski ehk mõttetummas
Mis üha rohkem kitsendas
Mu sõbra mõtterada
Kus enne oli mõtet miljon
Nüüd suisa sada
Tundus nagu piimasaba
Järjekord see mõttetu
Sest müüdud piim
Ei meenuta ju enam lehma
Nii sõbra peas
See joodud viin
Ei öelnud enam ette
Mis tehakse või ei tehta
Ning selle saja sõna piires
Ma tema sugutungidest
Ja elust ülevaate sain
Ma nõnda kiirelt
Nagu hirmus
Et sajast sõnast aju pungil
See viimanegi
Mälestuste nimbus
Vaob ajukiirde
Mis pimestand on radu
Ja aeg see tundus
Nagu aastasadu
Meil jutuvool ja flirdil
Sõltumata teistest
Truult meie erapildil
Justkui pintslitõmbe
Kaugusel on see miski
Millele ma enne sõnu anda
Ka siis kui meelevaldselt kisti
Tahtes mingit mõtet kanda
Jäi tühjaks seegi kord
See eluseiga lõuend..
Ja ühel see kui värvikirev tühjus
Ning teisel tume saladusteloor
See varjamas üht elumuiet
Mida kannab aju kammerkoor...
